You are currently browsing the category archive for the ‘igavik’ category.
Ma sinuga koos
varatalvises linnas
olen õnnelik…
x-x-x-x-x-x-x-x-x-x
Võõra hinguse
soojendasid südames
enese kasuks…
x-x-x-x-x-x-x-x-x-x
Viisid mu rahu
möödunud aegadesse,
igavikkuseks…
x-x-x-x-x-x-x-x-x-x
Si-bemoll minoor
ja rongirattakõne –
kõik on minevik
Mind ehtis sinu juurest minnes kuldne vahtralehekroon…
kuid esimene sügishallakirme on nüüd mu huulte nukker alatoon…
Kuu keeras end kildudeks vastu sügistaeva musta nägu.
Tuul ulus akna taga kadunud suvepäikese pärast….
Külm, nii külm on kõikjal…
Tuul, vaid tuul nutab võikalt…
Ja pakub oma külmas põues varju neile, kel on külm…
Kellel kõikjal on külm…
Külm…külm…külm…
vaatan tooli tühja – sind ei ole…
ja kui sa istuksid toolil – minust su puutujat pole…
kahju, et ei ole…oleks võinud olla…
oleks võinud ju tõesti ma just sinu puutuja olla…
Teisel Pool Argipäeva 